Homöopaatia on alternatiivmeditsiini haru, mis põhineb põhimõttel, et “sarnane ravib sarnast” (ladina k similia similibus curentur). Homöopaatia teaduslikuks alusepanijaks on 19. sajandi algul elanud Saksa arst Christian Friedrich Samuel Hahnemann (1755–1843).

Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatiud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. Homöopaatilised ravimid on tihti nii tugevasti vees või alkoholis lahjendatud, et lahuses ei pruugi sisalduda enam ainsatki raviaine molekuli, kuid homöopaatia praktiseerijate kinnitusel on veel/suhkrul mälu, mis “talletab selles sisaldunud lahustatud ainete informatsiooni”. Hahnemann soovitas enamikku ravimeid lahjenduses 30C, mis tähendab, et valmistatakse lahus, mis sisaldab 1 tilga ravitinktuuri ja 99 tilka lahustit, siis võetakse 1 tilk seda lahust ja 99 tilka lahustit ja korratakse protseduuri 30 korda. Tulemuseks on lahus vahekorras 1:1060. Iga korra vahel raputatakse lahust 100 korda eesmärgiga raviainet aktiveerida ehk potentseerida. Patsiendile väljastatakse homöopaatiline ravim tavaliselt väikeste suhkrupillide kujul.

Homöopaatilises ravis kasutatakse vähemalt kahte käsiraamatut – Materia Medicae kirjeldab raviaineid ja nende põhjustatavaid sümptomeid. Homöopaatiline repertoorium kirjeldab võimalikke haigustunnuseid ja nende raviks kasutatavaid aineid. Arst, kuulates ära patsiendi, määrab raviks aine, mis mõjutab võimalikult parandavalt kogu inimloomust, e. inimese kolme eksisteerimise tasandit: vaimset, emotsionaalset ning ka füüsilist. Kasutusel on üle 3000 erineva aine – sh ravimtaimed, loomsed produktid, mineraalid jm – millest u 300 on Materia Medicae tüüpi käsiraamatutes põhjalikult kirjeldatud.

Homöopaatia toimimise kontrollimiseks on läbi viidud tuhandeid uuringuid. Kriitikud (e arendajad) nimetavad homöopaatiat pseudoteaduseks ja pettuseks, mille väited on vastuolus füüsika ja keemia tuntud seadustega. Sellegipoolest arvatakse maailmas olevat u 550 000 praktiseerivat homöopaati, kõige rohkem Euroopas ja Indias (300 000). Teadmist, et sarnane ravib sarnast, on olemas paljude rahvaste pärismeditsiinis, kus kasutatakse inimsuhtlemist.

Reiki on jaapanlase Mikao Usui poolt 20. sajandi algul välja töötatud vaimne tehnika, mis selle praktiseerijate väitel aitab parandada inimese vaimset ja füüsilist seisundit nn energia(te)ga manipuleerimise abil käte pealepanemise teel. Sõna reiki tuleneb kahe hiinakeelse sõna jaapanikeelsest hääldusest: rei tähendab vaimu ja ki energiat või väge. Usui kinnitusel oli ta ravivõime saanud Kurama mäel mediteerides. Mõned jüngrid on väitnud, et ta taasavastas reiki vanu sanskritikeelseid tekste uurides.

Reikist on kujunenud erinevaid koolkondi, kes pakuvad mõnevõrra erinevaid seletusi sellele, kuidas energia abil ravimine toimib. Üldiselt usutakse, et kosmiline energia siseneb mõne tšakra kaudu ravija kehasse ning väljub sealt tema peopesade kaudu abivajajasse, kusjuures tegu on nn intelligentse energiaga, mis ise teab, kuidas ravitavat on vaja mõjutada. Levinud on ka seisukoht, et reiki abil ravimiseks tuleb teatud pühitsusprotsessi kaudu saavutada reiki meistri tase.

Mõnede alternatiivmeditsiini väljaannete andmetel on reiki avaldanud uuringute käigus patsientidele lõõgastavat, rahustavat, valuvaigistavat ja vererõhku alandavat mõju. Teaduslikku metoodikat kasutavates meditsiinilistes uuringutes ei ole reiki efektiivsus võrreldes platseebomenetlusega kinnitust leidnud.

Shiatsu on Idamaade Teraapia vorm, mis on välja arenenud 5000 aasta vanustest traditsioonilistest ravikunstidest. Tänapäeval tuntud teraapiavorm on välja arenenud järk-järgult nii Lääne- kui Idamaa mõjutuste all. Shiatsu tuleb sõnadest SHI, mis tähendab sõrme; ja ATSU, mis tähendab vajutama, surve. Seega on tehnikat võimalik defineerida juba tähenduse kaudu: sõrmedega surve avaldamine erinevatele kehaosadele. Shiatsus stimuleeritakse massaaži teel kehas ringlevat energiat, mis voolab meridiaanides. Surve rakendamine ergutab kehamahlade normaalset ringlust ja kõikide organite tööd. Shiatsu kasutab surve ja abi-venitamise tehnikate kombinatsioone, mõned neist on tuntud ka teistes teraapiates nagu massaaž, füsioteraapia, akupunktuur/nõelravi, osteopaatia, lümfi drenaaž, DO-in ja teised. Ravi käsitleb lümfide ringlust ja voolu; vabastab kehas mürkaineid ja sügaval lihastes asuvaid pingeid; stimuleerib hormoon- ja immuunsüsteemi; mõjub autonoomsele närvisüsteemile, võimaldades samal ajal ravi saajal sügavalt lõdvestuda ja saada kontakti enda keha ravijõuga.

Shiatsu on pärit Hiinast vähemalt 2000 aastat tagasi, mil tekkisid kõige varasemad seletused sellele, mis võis põhjustada tervisehäireid; ja abinõud ja ravimid, mis muutusid dieediks või lausa eluviisiks. Ka oli soovitatud kasutada massaaži ja nõelravi. Kuigi nõelravi, massaaž ja taimne meditsiin on arenenud üsna külg külje kõrval, et mõjuda laias valikus haigustele, mis tekkinud on. Iidset Hiina traditsioonilist massaaži tunti kui „anma“ ja see leidis kiiresti oma tee Jaapanisse, et seal kohaneda ja omaks võetud saada. Jaapanlased hakkasid samuti seda massaaži „anma“ kutsuma. Teraapia vorm, mis tänapäeval on tuntud kui SHIATSU, on arenenud aja jooksul ANMA-st, ja seda nii Ida kui Lääne mõju all. Amma (jaapani keeles anma) on kasutusel olnud sajandite jooksul, et tegeleda tavaliste tervisehäirete, valude ja vaevadega kui ka tõsisemate haiguste raviga. Uued mõjutused traditsioonilisest Idamaade meditsiinist ja Lääne teaduse areng on muutnud shiatsu selliseks, nagu me seda tänapäeval teame. Läänemaades on palju erinevaid shiatsu stiile: palja-jalu-shiatsu, makrobiootiline shiatsu, Namikoshi stiil, Ohashiatsu, Shiatsu-Do ja Zen shiatsu. Need kõik stiilid on toimivad ja kehtivad, ning efektiivsed teraapiad, mis kasutavad shiatsu aluseks olevaid põhimõtteid, ainult erineva rõhuasetusega erinevatele tehnikatele ja filosoofiale. Jaapanis on registreeritud üle 87,000 shiatsu terapeudi. Ainuüksi see fakt peaks kõrgelt demonstreerima shiatsu efektiivsust haiguste ravimisel ja ennetamisel. Alles üsna hiljuti on shiatsu saamas rohkem tunnustust ja populaarsust, kuna rohkem inimesi on hakanud shiatsu vastu huvi tundma ning saanud tunda selle ravi mõju ja kasutegureid. Kuigi Idamaades ja Läänemaades on erinevad seisukohad tervise ja elu suhtes, võivad need kaks teineteist täiendada. Idamaa uskumus on, et primaarne energiavoog jookseb üle terve keha mööda kindlaid kanaleid, mida tuntakse meridiaanide nimetuse all. Usutakse ka seda, et see energia eksisteerib universumis ja kõik elusorganismid on sellest energiast sama palju sõltuvad kui oma igapäevasest toidust. See energia on tuntud kolme sarnase nime all: ki Jaapanis, chi Hiinas ja prana Indias. Nagu nõelravis, on ka meridiaanidel oma kindlad surve-punktid, mis mõjutavad teatud organeid, ja neid punkte tuntakse nime all TSUBO.

Shiatsu toimetab vaevu aimatava keha anatoomia osaga nagu ki hiina keeles ja ki jaapani keeles. Qi on põhiline mõiste traditsioonilises idamaa meditsiinis ja seda peetakse „elu tuumaks“, mis hooldab ja toidab meie füüsilist keha, vaimu ja hinge. Traditsioonilises India meditsiinis kirjeldatakse seda kui „prana“. Qi on igal pool. Ta liigub ja muudab kiirelt oma suunda ühest hetkest teise hetke, ja teda saab igapäevaselt kosutada, uuesti täita. Inimkeha on pideva energia liikumise väli, mis ringleb läbi kudede, rakkude, lihaste ja siseorganite. Hiina sõna qi tõlgitakse kui „hingetõmbed“ Jaapani sõnaraamat defineerib qi kui vaim, hing, süda. Jaapani sõnavaras on sadu väljendeid, mis kasutavad sõna qi; enamik neist on igapäevases kasutuses rääkides inimeste meeleoludest, hoiakutest, või iseloomust. Qi-d iseloomustatakse tihti kui energia. Organites ja meridiaanide süsteemides on energia pidevalt muutumises. Energia ringleb, täitmaks alasid, kus on seda on puudu (Kyo); ja imemaks energiat aladelt, kus on seda ülemäära (jitsu). Terve süsteem on kavandatud nii, et ta suudaks ennast ise reguleerida. Enamus energia tasakaalutusi parandavad ennast ilma vähimagi jõupingutusteta. Ravi kasutatakse üldiselt püsiva ja püsiva valu/blokeeringu või teatud koha energia vaeguse puhul – see on koht, kus tulevad mängu shiatsu ja teised sarnased teraapiad. Valik harjutusi aitab sul kogeda qi-d sinu kehas ja tunda selle mõju oma kehale. Qi on tõeline jõud, tehtud elektrilistest, magnetilistest, infrasoonilistest ja infrapuna vibratsioonidest, mida saab intuitiivselt tajuda ja vaimselt suunata. Seda saab pildistada, kasutades Kiriliani fotograafiat. Nagu õhk mida me oma elus hingamiseks vajame, on qi meie vitaalsuse allikas. See on jõud, mis annab meile initsiatiivi, mis meid juhib ja inspireerib elus edasi minema. Kui qi meie kehast lahkub, me sureme. Vastavalt iidsete filosoofide teooriatele pole elu ja surm muud kui qi süvendamine ja laialihajumine. Qi toodab inimlikku ihu ja vesi toodab jääd. Nii nagu vesi jääks külmub, nii koaguleerub/kalgendub qi füüsilise keha loomiseks. Kui jää sulab, saab temast vesi. Kui inimene sureb, saab temast jälle hing (shen). Seda kutsutakse hingeks, nii nagu sulanud jääd kutsutakse veeks. Wang Chong, AD 27-97

Idamaised rahvad uskusid, et energia ringleb inimese kehasteatud kanaleid ehk MERIDIAANE mööda, nagu neid tavaliselt kutsutakse. Indias kutsutakse neid NADI või JÕGI. Meridiaanid paiknevad risti-rästi ja on omavahel ühenduses, samas omavad nad ka linke meie organitesse, nahale, lihasse, lihastesse ja luudesse terves kehas (Seda võib võrrelda Regio Eesti maanteede kaardiga). Qi, mis meridiaanides ringleb, võib oma loomult olla rohkem Yang, kaitsedes keha väljastpoolt; või olla rohkem YIN, kaitsedes keha seespoolt. Need kanalid jooksevad sügavalt organite seest välja suurematesse meridiaanidesse ja sealt veel väiksematesse meridiaanide harudesse, lõpetades oma tee väljaspool keha naha pinnal; siis lähevad nad jälle tagasi kehasse, nagu meie keha närvi- või veresüsteemi mustrid.

Kõik 12 organit omavad linke meridiaanidesse või energiakanalitesse, meridiaane nimetatakse selle organi järgi, mida ta ühendab. Meridiaanid on nagu energia jõekesed, kindlustades kohase energia toidu või elu jõu läbi terve meie keha. Kui me oleme tervislikud, jätkub qi voolavus takistamatult ja pidurdamatult nagu jõgi vabalt voolavas jões, ja energia jaotub hästi mööda meridiaane ja tema harusid laiali. Kui see jõeke või meridiaan on mingil põhjusel blokeeritud või miski takistab tema voolavust, ei jõua qi kindlasse kohta, mida ta peaks toitma. Tulemuseks on mõjutava piirkonna rakkude, kudede ja organi kannatamine.